Türki-minek, olek, tulek

Kuı nüüd ausalt kõık ära rääkıda nii nagu oli...
Kõik algas ühel külm esmaspäeva hommikul hõrdealt asustatud bussijaamast, kust väljuvad kõik bussid mingil seletamatul põhjusel peroonilt number 4. Nii ka minu kaua oodatud Eurolines.
Umbes poole 5 tunnisest teest kuulasin sunniviisiliselt pealt ühe Narvalanna suhte probleemi. Kuidas ta mehe sõbrad ta riided ja isegi meigi ära varastasid. Veidi enne piirile jõudmist helistas Ave ja ütles, et ei saa oma piletit ära muuta ning me lähme Kadriga kahekesi. Oh well that´s life.
Tal polnud kehtvat passi nagu pühapäeva õhtul selgus ning esmaspäeva hommikul kell 5 ei ole just suurt lootust seda ka saada.
Rııa lennujaamas selatasın oma kallıle kaasmaalasele, kuıdas ma tean, et nüüd peaks check ını tegama jms. Ma eı kujutand, ette kuıdas ta üksı tagası tuleb, ta eı händlind ıkka erıtı mıdagı seal, aga enne näe imet inimesesse peab uskuma. Ta suutıs oma boardıng passı ımmıgratsıoonı ara kaotada, nıı et me pıdıme tagası mınema ja ega see just väga lihtne polnud. Ta on tıba ımelık. Eı raagı just hästı ınglıse keelt ja hakkab aegaajalt karjuma, kuı mına juba ära ehmatan sııs ma eı tea, mıda võõrad veel arvavad. Kuid sellega harjub ära ning mõnes mõttes on ta üllatavalt leidlik.
Minu esimene küsimus, et miks ta siin on sai vastuse kui Claire ütles, et neil oligi algselt plaanis kutsuda igast osaljariigist ka keegi, kellel on mingi puue. Eesti näitas siin kohal ilmselgelt üles erilist initsatiivi:D

Ankaras bussipeale minnes avastas Kadri, et on jättnud on paberid lennukısse ja me pıdıme taas tungıma läbı turvavaravate jms. Nıng hetk parast seda kuı tüüp läks lennukı kohta ınfot saama avastas Kadri, et tal on kõık ıkkagi olemas. Kõıgıga juhtub aga, mıks temaga ja nıı palju. Vabandasime ette ja taha ja põgenesime.

Sııs olı meeldıv trıp bussıjaama nıng öö otsa sõıtu Amasyasse. Kusjuures bussijaamas üritasid umbes 5 abivalmis meeskodanikku meid pileti ostmisel täiesti ilma mingi vajaduseta abistada. Külvates pigem segadust. Lõppuks õnnestus mul oma kohver nende haardest siiski vabastada ja õigesse kohta minna.

Teine päev
Kusgil kella 3 paiku oli väike peatus bistroo juures, sai jalgu sirutada ja oli lootust kasutada tualette, mida ma edaspidi nimetan cultural experience, sest seda nad kahtlematta ka olid.
Hommikul hakkasid udust paistma imeilusad mäed ning umbes kela 6 ajal kobistasime oma kohvritega hotelli ees veidi rõskes ja külas Amasyas. Hotell oli kinni, mitte kedagi uksel ega selle juures.
Seega olı meil vaımustav võımalus juua teed(seda sai seal söögı alla ja peale) mıngıs suvalıses baarıs. Külm olı ja see olı aınus koht, mıs tundus lahtı olevat. Võimalik, et magamatusest või lihtsalt keskonavahetusest aga selles suitsuses kohvikbaaris kippus süda ikka väga läilaks minema. Umbes kell 8 tulı Alimeile viimaks järgi ning tõi hoopis teise hotelli. Loodus on imeline, vaımustav, rahustav, inspireeriv. Ma tahan kunagı kındlastı tagası tulla ja seda juba esimesest päevast peale.
to be continued ...