See blogi on kuidagi väga roosa :D Jõulud on jõulud- piparkoogid, kingitused, perekond, sõbrad, pühad, hapukapsas, lumi - ja ometi tundub, et neid on kuidagi parem oodata.
Hetkel on küll lihtsalt väsimus lõunani magamisest :P

Ah ja uuel aastal olen jälle parem inimene.

Veebiiarhiivid ja Google beta :D

I´m still alive. Tuleks nentida, et ajaplaneerimisest on kasu vaid juhul kui sellest kinni pidada.
Jätkuvalt tuleks uneaeg viia natuke normaalsemasse ajavööndisse.
Taavi tutvustas mulle eile ühte huvitvat veebilehete. Suht stalkerite paradiis, aga samas on iga krt hirmus mõelda, et kõik jäädvustatakse kuhugi. Samas saab seal näha ka näiteks Googli beta versiooni( aasat oli siis vist 1998) , mis on päris naljakas.
Kuid ka blogger on edukalt oma kasutajate jutuksed sinna salvestanud juba aastast 1999. Seega kui Sa arvasid, et oled oma teisemlise elumured jäädavalt kustutanud ning keegi ei saa seda teksti enam kunagi lugeda, siis palju õnne.
Positiivne on muidugi, et nii mõnigi nendest lehtedest ei avane, aga samas on taolisi arhiive veel paras posu.

Waiting.

Aga vahel peab hetkeks seisatama... lihtsalt keset inimmasse peatuma ja kuulatama ...vaatama pisi asju ning isegi kui kõik vaatavad, et mida sa teed või pomisevad midagi habemesse või salli... mis siis?
Tegelelikult on need vaid möödujad ja nendega koos möödudes kõnnime ise ka ju oma elust ja hetkedest mööda.
Õhtune tulede mäng Emajõel ja kollakad pargituled ning mõned kergelt külmunud lehed. Ja vanatädi, kes õunu jagab ning inimesed, kes olemas on.

It´s not what you think, it´s how you think.

Me leppisime ühistranspordiga täna ära!
Buss jäi kümme minutit hiljaks ja mina jäin kümme minutit hiljaks!
Aga ma olin alles teisel poolt teed ja ma jäin tegelikult ikkagi maha.
Vähemal ma tean nüüd, et GObuss üritab inimestele vastu tulekuid teha :D

(Ma jätan endale õiguse ignoreerida fakti, et ilmastiku oludel oli oluline osa bussi hilinemises.)

Clearly to slow

 Ma olen kuulnud, et Tallinnas on mingi värk rohelise lehega sõitmisel, et sust "sõidetakse üle, " aga nüüd ilmselgelt ka Tartus.
Ok, ma tunnistan, et ma pole see inimene, kes alati kõik üle tee laseb ja ainult väga rohelise tulega ning alati täpselt kiirusepiirnagu järgi sõidab. Kuid üleeile kimas ARK´i auto (eksaminaatori juhtimisel) mul eest 60ga minema?! What going on?

Ja eile suutsin ma 40 alas, 45ga sõites ühe vaese Riiamäe autokooli õpetaja ikka päris närvi ajada. Kirs tordi peal oli muidugi see, et ma ka pikki Emajõe äärt 50ga sõitsin. (Talle vic jõudis endale ka kohale, et ta õpetab midagi, mida ta ei taha, et inimesed teeksid.) Aga õnneks ei lasknud ta ennast sellest häirida ja sõitis esimesel võimalusel oma väikse punase Toyotaga demonstratiivselt mööda.

Kui mul oleks mingi teine tuju olnud, siis ma oleks võib olla ka kiirendanud, aga see oli lihtsalt nii naljakas, et ma ei vaevunud :D


Käi minu sõnade, mitte tegude järgi, aga kui need vähesed inimesed, kes võiksid/ peaksid teistele eeskujuks olema ka liikluseeskirju eiravad siis ei saa seda ka väga teistelt oodata.
Natuke kahepalgeline on õpilane kiiruse ületamise eest läbi kukutada ja siis 60km/h ARK´i pabereid vormistama kimada.

Maybe it´s just me.

Ma olen kõigeks võimeline, ka heaks

Ma olen kõigeks võimeline, ka heaks ning neljapäeva öösisti ka raketiteadusena näivateks IT-imedeks. Siin kohal siiski suur tänu suurepärasele folderburgi klienditoele. Kui keegi otsib veebimajutust siis kindlasti soovitan. www.folderburg.com :D

Blogger luges mulle just sõnad peale, et selle pildi kasutamine on suure tõenäosusega bad manner või isegi illegaalne.

Ma lähen nüüd magama ja kui te must enam ei kuule siis  Bloggeri buggyman sõi mu ära.

-L-

hiliste õhtutundide esindusdemokraatia

Halbade harjumuste võidukäik ehk miks ma hetkel veel sots.teaduste konspekti loen.
Positiivne on see, et ma leidsin ühe Alar Kilpi lõbusalt illustreeritud näite esindusdemokraatiast. Need, kes minuga koos seda ainet võtavad peakid selle looga juba tuttavad olema, aga teistele natuke mõnusat lugemist!

Kujuta ette, et Sa läheksid pangalaenu võtma või arvutit ostma esindusdemokraatlikul moel. Ehk läbi esindaja. Üleriigilisi arvutitootmisfirmasid on palju, valid neist ühe – nt Megasofti, valikut teostad Võru piirkonnas ning valid ühe Megasofti müüjatest (Umberto Kuuba), kes sulle arvuti koju toob.

Aga kohe alguses on mitu probleemi: Umberto Kuuba ei võta ei Sinu nime ega aadressi (ega ta tea ka kuigi täpselt sinu tellimust, peale selle, et Sulle tervikuna meeldib Megasofti toodang rohkem kui teiste arvutifirmade oma); peale valimist arvutifirmad ise otsustavad, milline arvut sulle sobima peaks, ning otsustusõigus läheb neile firmadele, kes enim hääli said (või koalitsiooni moodustavad).

Arvutid asuvad laohoones (Riigikogus) ning sinna peaks see sinu esindaja kohale jõudma. Kui sa oled oma hääle ära andnud, hakatakse lugema kokku hääli ning siis selgub:

A. Võru piirkonnast ükski Megasofti müügimees ei jõua laohoonesse. Otsest esindajat Sul seega pole. Ja veel hullem, ka Megasoft üldse ei pääsenud loahoonesse. Aga arvuti tuuakse sulle ikkagi koju. Tuuakse Ultrasoft ja nuriseda pole võimalik. Juhul kui on vaid esindusdemokraatia …

B. Sinu müügimees ei saanud laohoonesse, aga Megasoft sai laohoonesse tänu häältele teistest piirkondadest. See on vähem halb, vähemalt Megasoft on laohoones. Kuid oh häda, Megasoft jääb opositsiooni, kõik eestlased hakkavad saama Extrasofti-Ultrasofti koalitsiooni arvuteid. Sina nende hulgas ja nuriseda pole võimalik. Juhul kui on vaid esindusdemokraatia …

C. Sinu esindajat pole laohoones, Megasoft on ja Megasoft osaleb Extrasofti-Ultrasofti koalitsioonis. Tulemuseks on natuke ka Megasofti – hiir ja klaviatuur on Megasoftist (hea seegi), kuid põhimõtteliselt Sulle hästi siiski ei sobi – nad ei haaku hästi Ultrasofti kuvariga, aga kaevata pole ka kellelegi. Juhul kui on vaid esindusdemokraatia …

D. Sinu esindaja on laohoones, Megasoft moodustab üksi valitsuse, ent ütleb, et rahvusvaheline majanduskriis on tingimusi muutnud ning annab Sulle lubatust väiksema arvuti. Põhimõtteliselt oled õnnelik, aga natuke tahaks nuriseda oma esindajaga, kes ei anna päris seda toodet, mida lubas.
Õnneks käib Su esindaja valijatega kohtumas. Õnnetuseks aga kohtub ta peamiselt hotellides, konverentsidel ja restoranides ning täiesti ettearvamatu graafiku kohaselt. Siiski naeratab õnn kord ka sinu õuele, ühel päeval leiad Umberto Kuuba siiski üles – surud tal kätt ja ütled: „Siin ma olen, Sinu valija, anna nüüd mulle, mis lubasid.“ Ja Umberto vaatab Sulle segase pilguga ja kummalise muigega otsa ja ütleb: „Sa väidad, et valisid mind. Jaa-jaa, võib nii olla. Aga võib ka mitte olla. Kindel on vaid see, Sinu järgmine valik on nelja aasta pärast…“ Juhul kui on vaid esindusdemokraatia...

Lihtsalt sügis

Hoolimata sügisväsimusest on viimased paar päeva olnud täis meeldivaid üllatusi ning positiivseid hetki.
Sügis on mõnus - ma jäin täna langevate lehtede saju alla ja vihma kätte ja auto peaaegu pritsis mu täis. Aga see oli lihtsalt nii sügis ja ma olin nii pahur, et mingi hetk hakkas naljakas. Ah ja, külm oli ka, nii et ma otsisin koju jõudes mütsi ja mantli välja:P

 always
-L-

AIZYSJYN

Punane kiikhobu

Ilus suur.

Punane kiikhobu.

Kõige ilusam kiikhobu üldse.

Kollased täpid,

roheline sadul

ja kerged ratsmed.

Sellel kiikhobul kappasin läbi une.

Kappasin läbi kõik kuningriigid,

kõik ilusaimad unelmad,

kõik esimesed unistused.

Ilus suur.

Punane kiikhobu.

Kõige ilusam kiikhobu üldse.

Vaikselt kiigub pööningu nurgas,

üksi uitab veel unistustes.

Mõnikord harva teeb nõõ,

lehvitab saba.

Ilus suur.

Punane kiikhobu.

Kõige ilusam kiikhobu üldse.

Täna kutsub mind endaga kaasa,

kappama suhkrumägedel.

Kuid ma vist kukkusin maha,

selles külmas reaalsuses.

I´m in love...

...with a car

Ma ei hakka siin ilustama, et tänane päev ikka sakkis. Ma isegi ei tea miks, oli lihtsalt üks nendest päevadest.
KUNI ma avastain, et How I Met Your Mother´i viies hooaeg on täiesti saadaval :D
Ma arvan, et pole raske arvata, mida ma nüüd tegema hakkan:P

Saja tuhande euro eest utoopiat

Hehe Eestis pole valimisralli veel käima läinud, aga täitsa äge oleks ka nende kujutlusvõime sarnaselt saksalatega proovile panna.
Nimelt leitsin 8mai blogist ühe huvitava postituse Hamburgi Miniatuurse Imedemaa uue eksponaadi kohta. Kõikidele parteidele anti üks ruutmeeter, et luua sinna oma ideaalse ühiskonna utoopia. Kusjuures need utoopiad on tõesti täiesti erinevad. Seega on järjekordelt tõestatud, et inimesed lihtsalt näevad asju (ideaale) erineva nurga alt. Ise asi, kas sada tuhat eurot seda nüüd väärt oli. Samas ükskõik millele me selle raha ka kulutame, peame millestki loobuma. Samas näeksin ma parem maketti poliitikute maailmavallutustest, kui neid jubedaid laiaks venitatud nägusid üle linna.


Oma rohelises mullis loodan aga jätkuvalt, et minu laiskushoog läheb üle ja ma leian endas jõudu matemaatikaga algust teha. Kuid tuleb tunnistada, et hetkel ei ole sellest eriti märki ning nagu statistika on näidanud on alati olemas homme ning enne eksamit saab ju alati väita, et statistika valetab ja oleks pidnaud alustama varem.

Loon enda jaoks nüüd meeter x meeter utoopia unenägudest ning 30tunnisest homsest ning lähen tuttu. Aga kui keegi tahab mulle selleks ka sada tuhat eurot eralda siis ma ei hakka kätt ette panema :P

head ööd!

Sisemine võitlus passivsusega kogu tuure. Kõik on tore ja hästi ja võiks jäädagi loetlema asju, millega ma täiega rahul olen. Aga ... siis tuleb aga. Inimene ei saagi kunagi ju sellega, mis tal on rahul olla. Muidu läheks ju igavaks ka, aga mul on see kinnikerimise tunne. Nagu arvuti enne kui kokkujookseb, et nagu saaks programmi kinni panna, aga tegelikult on juba ammu Not Response ja isegi CrtL-ALt-Del ei aita, et seda teed enam edasi minna ja tuleb kusagil mujal uuesti alustada. Samas vähemalt hetkel tundub, et majandus on rohkem minu eriala kui ma oleksin alguses arvanud. Hoolimata tõsiasjast, et ma pole puhta matemaatikaga veel algust teinud. Kohe teen. Aga enne veel teen omale ühe restardi ( loe:cappuccino :)

Laupäevitan

Kohvrielanik

Suvi saab nüüd lõpuks läbi, aga mul on tegelikult tohutult hea meel, et see kohvriselamine saab läbi :D Pakin mõnuga asju lahti ja kuulan Nine Million Bicycles.
Suve lõpp oli igatahes suurepärane ja veel natuke. Päikest! Kuigi ma otsustasin avaaktuse skipida, ootan isegi päris huviga, mis nüüd saama hakkab ;)

' ' ' ' '
"Vaikne pulm" oli üle ootuste hea, mulle on teatud põhjustel jääänud pöffi filmidest halb mulje. Kuid tänane, natuke liiga kuuma teed ja jahtunud muffineid täis õdus filmiõhtu oli täitsa tore. Natuke kurb lõpp maha jäetud külast ning purunenud unistustest ja elust jättis sünge üldmulje, kuid peateema oli suhteliselt naljakas. Väikese rumeenia (kui ma ei eksi) küla elanike tegemised ja toimetused, mis viivad pulmadeni ning kuidas neid siis Stalini surma tõttu vaikuses peetakse. Noad ja kahvlid korjati vaikuse tagamiseks juba alguses peolauast ning lastel seoti suud kinni, pillimehed mängisid oma instrumenet vaid näiliselt ja publik elas häälekust teeseldes kaasa. Melu missugune. Kuigi kogu see komenjant oli suure naljana ülesehitatatud oli pruut see, kes nägi asju realistliku pilgu läbi. Teda kummitas elmisel päeval mõrvatud õe kaotusvalu ning ähvardav vaikus nende avavalsi ajal.

Koju jõudes kriiksatas aiavärav kinni ning samal hetkel kustus tänavalatern naabermaja ees ning selle all säranud klaasikillud. vaikus.

Nahkhiirte eest katusele ja tagasi ehk suvepäev maal

Pärast maal veedetud kahte päeva, mille vältel mul õnnestus lõhkuda maha köögi seinu kattnud savi-sammal-puit-naelad-mingi kahtalane ollus-tsement-veel naelu kiht tundusid kodused pesemisvõimalused taeva kingitusena. Rääkimata magamisest nahkhiirte vabast tsoonis, sest just VÄHEMALT kaks tiivulist olid kolinud keldrisse, kuhu mina enam never ever minna ei kavatse.
Täna aga õnnestus mul veeta vict selle suve esimene päev nii, et ma põhimõtteliselt sain lihtsalt lugeda ja olla. Välja arvatud hetk kui ma avastain alumiselt korruselt neli noormeest, kes kaanisid suures koguses espressosid endale sisse. Mille tagajärjel kohvimasin otsad andis, garantiiremont siit ma tulen :P
Samas nad olid Grete metsas välja toonud, mis oli päris tänuväärne tegevus:D
Maja lammutamisest nii palju, et ma olen omandanud teatud pädevuse ka katusepanemiseks. Peamiselt küll teoorias, sest ma peaksin tõiselt trenni peale mõtlema enne kui ma reaalselt midagi sellist tegema hakkan. Ja olgem ausad vaevalt, et ma kunagi ka Soome katust lähen panema:P Samas trenni peale võiks isegi mõelda :P

Päikest

-L-

Aeg

Ma protesteerin ametlikult augusti alguse vastu. Aeg läheb muidugi edasi, aga tundub, et suvi kaob käest ja kogu mu aeg on booked in advance nii et minu vastutustunne ei luba teha midagi absurdset ja hetke emotsioonidele toetuvat.
Ma üritasin jätkata oma õmblustööd, aga see osutsus väga frustreerivaks kuna õmblusmasin lihtsalt keeldub normaalselt töötamast. Seega ei jäänud mul muud üle kui võttaGilmore Girlsi saatel veel mõned lõiked ja lasta õmblusmasinal oma käitumise üle järele mõelda ning loodetavasti homsest tööle hakata, sest muidu jääb kogu see riidekuhila lihtsalt järgmise suveni kapinurka seisma. Pluss ma peakin selle masinavärgi parandusse viima, aga mul on igasugusest rikkis tehnikast ja garantiiremontidest kõrini. Sellega seosest tuleb mul kell kuidagi Tallinnasse toimetada kuna selle klaas otsustas folgi melus oma teed minna, tõeliselt müstiline kadumine.

Heihopsti!
Folk sai läbi ja ma olen tagasi koduses mullis. Just siis kui ma jõudsin hakata Viljandiga ära harjuma (eriti Trepimäegede jms.) tuli asjad pakkida ja kodu poole teele asuda. Järgmisel aastal kindlasti uuesti. Mulle kulub aeg-ajalt ära selline boheemlaslik reaalsusest väljas elamine.

Suvitan.

F**k the rain umbrella

Tegelikult ei ole mul vihma vastu absoluutselt mitte midagi, veidi külm hakkab, aga see on juba mu enda süü. Kui keegi meie kaubandusest sellise vihmavarju leiab siis andke teada! Samas ei ole ma kindel, kas inimesed mõisatavad, et see sõnum on vihmale, mitte neile kui ma sellega ringi jalutaks? hmmm.....

....

Black hole

Mu maailm just crashis omal moel ja ma ei tea mida teha. Teate seda tunnet kui tahaks aidata, aga käed on seotud...tahaks, joosta, aga kukute... tahaks tõusta, aga gravitatsioon teeb oma....tahaks nutta, aga pisarad ei aita.... tahaks naerda, aga juba mõte sellest tundub võlts?

Valimised Põhja- Koreas osutusid edukaks ...

Mul tegelikult ei ole isegi head vabandust, miks ma reede õhtul Põhja-Korea valimiste vastu hakkasin huvi tundma, kuid wikis on selle kohta päris humoorikas/kurb
lehekülg. Erilist tähelepanu juhiksin Registration and voting method'ile.





-L-

Hoolimata aktiivsest nolife'imisest käisin ma täna TÜ raamatukogus Umberto Ecot kuulamas. Päris huvitav oli.
Kuigi tegelikult avastasin ma selle paari tunni jooksul hoopis midagi muud. Nimelt tundub, et intelligentne eestlane on nii arg või aeglane, et selle ajaga, mis tal kulub, et küsida midagi asjalikku annavad oma mõtteavaldustele voli mitmed inimesed, kes seda kindlati kohe tegema ei peaks. Kusjuures sellised küsimused jätkusid ka pärast seda, kui semiootik oli just selgelt öeldnud, et "It is none of your business." (vihje, vihje, vihje, küsige teema kohta või mõelge enne vähamelt välja, mida te teada tahate... ja kui selle küsimuse vastus midagi juurde ei anna siis äkki pole mõtet küsida)Mõneti piinlik oli näha, et inimestel ei ole ikka mitte midagi küsida, aga ikka nad üritavad ja veel vigases inglise keeles või mingis kõigile segaseks jäävas vene-eesti segus.

Vihma tugevus on võrdelises seoses elukoha kaugusega, kuna nulliga läbi korrutades kaob vihmavari ära.

Kuulan Freddy Cole´i ja chillin niisama.

I´m officially freaked out!*

*Türgis olles tutvustas üks väike seltskond toredaid inimesi mulle oma kultuuri. Üks osa nende kultuuris hõlmab ka kohvipakusult ennustamist. Ma küll ei usu selliseid asju väga, aga ikkagi tundus huvitav. Seega sai proovitud ning see "ennustaja" ütles, et ta pole kunagi näinud nii vähese informatsiooni ja lahtiste elujoontega kohvipaksu (võimalik, et ma olen lihtsalt veits algaja) ning halbu asju ei räägi, kuid see, mis ta siis lõpuks ütles.. noh .. täide läks.

Ma nüüd ei teagi, kas ma siis edaspidi usun või mitte.



Ilusat pühapäeva!


-L-

Vahel ma tõsiselt imestan, kuidas mul vedanud on. Kunagi aastate eest olid nii mõnedki asjad teistmoodi, aga ma arvan, et ka need kogemused on mingis mõttes kasuks tulnud. Siis olin ma muidugi teist meelt.
Kuid ma arvan, et just see on pannud mind uskuma positiivsesse arengusse, mõnes mõttes ka saatusesse, sest ma tean, et saab minna ainult edasi ja paremaks. Isegi kui vahel tundub, et on raske ning ainus asi, mida oodata on tagasilöök, ja kõik läheb viltu või kasvab üle pea. Mõnikord piisab ka sellest, kui keegi aitab seda koormat kanda ning ütleb, et kõik saab korda. Need on vaid sõnad, aga tihti polegi muud vaaja. Sõnadel on hämmastav jõud. Kui ma Lehte Hainsalu, mitte väga eakohast teost lugesin ja killukesi tema loomingust siis jäid mulle silma paar rida, mis kannavad ka minu kindlat seisukohta.

Öeldud teravused jäävad surmani inimeste vahele kõikuma. Seepärast püüabki ta jätta need välja ütlemata. "Mina usun pigem seda, et inimese iga avaldus peaks olema kantud armastuse vaimust. Eriti see, mida nimetatakse loominguks. Kui seda pole, on mu meelest parem jätta asi tegemata."

Kuigi ma isegi ei tea, kas keegi neist inimesetest seda värki siin üldse loeb, siis eelneva jutu juurde tagasi tulles. Ma ei pea muutuste all silmas ainult materjaalseid väärtusi, vaid just inimesi minu ümber. Neis kõigis on lihtsalt nii palju potensiaali ja innustust ning ma tunnen, kuidas nad ka mind paremaks inimeseks muudavad. Mõnikord ei olegi palju vaja, sest just mõni lihne lause, tegu või pilk näitab, et keegi tõesti hoolib ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ja tegelikult tunnen ma ennast halvasti, et mul pole kunagi piisavalt aega nende suurepäraste inimeste jaoks, aga ma loodan, et nad jõuavad oodata kuni ma õpin paremini elama.
Ma pole päris kindel, kas see oli Marques või keegi teine, kuid igatahes on ta öelnud, et tähtis pole mitte see, millist elu me oleme elanud vaid, see mida me sellest mäletame, ja kuidas seda mõistame ning edasi anname.


Päikest

-L-

“Saying nothing...sometimes says the most.”

Jan Uuspõld läheb Tartusse 2

Jan Uuspõld läheb Tartusse 2 ehk Madli ja Liisi lähevad Tartusse.
Kui nüüd päris aus olla siis viimane hääletamiskogemus oli päris mõtlemapanev ning paralleele Jan Uuspõllu filmiga oli rohkem kui üks.
Taustainfona siinkohal nii palju, et kell oli natuke üle südaöö ja pärast 20min õnnestus meil Madliga kinnipidada üks auto, kus oli väga huvitav seltskond.
Juht, kes nagu Tartus selgus oli täitsa tore.
Mingi tšikk, kes läks Põltsamaal maha. (Me mõtlesime sügavalt ka maha minna.)
Vigur, kes oli auto omanik ning rääkis esimesed 20min telefonis mingi eksvangiga (Äärmiselt huvitav Väike- Maarja ossi hierarhiat tutvustav vestlus)
Sinise silmaga Janno, kellele Madli väga meeldima hakkas ei suutnud kahjuks oma suurt armastust kuidagi inimesekombel väljendada.
Siiski, hoolimata sellest seltskonnast ei kartnud ma, et keegi meid metsavahele veab ja ära ahistab, aga potensiaalne oht oli täiesti olemas, vähemalt metsavahe. Samas kui inimesel, kes sind ahistada tahab on IQ nagu kilekotil, siis ta arvatavasti ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et keegi võiks üldse nii oss olla kui see sinisesilmaga tüüp, aga näete inimene õpib kogu elu. Samas saime ilusti koju ning elu on jätkuvalt seiklus:D
+ see hääletamine jääb veidruse poolest kohta jagama ühe lehmakostüümis vennikesega, kellele oli sarnaselt Jannoga väikseid identiteedi probleeme.

...

Issand, vahel mulle tundub, et ma vaatan oma elu kõrvalt nagu seebikat. Ainult, et ma ei saa seda välja lülitada kui mulle enam ei meeldi või kanalit vahetada. Nagu halb unenägu. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei taha inimestele halvasti öelda, aga kui ma ennast ütlemata jätmise pärast halvasti tunnen, siis äkki oleks pidanud?
Ei saa ju loota, et inimesed mõtteid loevad.
Mul on vict jätkuvalt mingi talvine üksi olemise periood lihtsalt, sest igasugused rahvaüritused kohe üldse ei tõmba. Tahaks kuhugi kaugele ära, lihtsalt olla, nautida ümbrust, lund.Ma ei suuda inimeste valikutest aru saada ja nemad ei oska oma valikuid põhjendada ka, mis on kergelt häiriv. Miks olla asjade vastu lihtsalt selleks, et vastu olla? Oma energiat saab raisata asjadele, mis nagu nii ei muutu ja asjadele mida annab muuta. Ühel juhul on kasutegur 0 ja ei pea just geenius olema, et mõista selle tegevuse mõttetust. Parimal juhul suudetakse sellega vaid teistele peavalu tekitada. Samas ka see võib olla eesmärk omaette.
Võib olla on mul lihtsalt vajadus kellegagi vaielda. Kes teab.
Ma vastasin lõpuks Chloe'li kirjale. God damn ma igatsen meie salajasi keldri vestlusi Friends'ide saatel.

Muide teeks veel nii, et kes lume tellis see koristab ära ka!

It's never too late to save your day with a perfect cup of cinnamon latte

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis jõudis see postitus siia vaid tänu sellele, et late saavutas napi võidu koori üle.
Kaks latet hiljem. Täitsa inimese tunne on jälle ... keegi ei karju, et sa ei oska, või et keegi teine ei oska, aga sina oled ka nõme, sest sa siin oled ning keegi teine ei ole vaid istub kodus ja joob latet... mõnus rahulik on olla, postimehes kirjutab igasugustest halbadest asjadest ja koomikseid ei vaevunud ma isegi lugema.


Minu tervislikud eluviisid said võitu laiskusest ning ma otsustasin jala koju tulla. Halb valik.
Vingugaasid, ma oleksin kolmel korral porilompi prantsatanud(reaalne oht minu haprale luustikule), pool teed kõndisid minu ees suitsetab noor/vana/keskeas mehed – passiivne suitsetamine, hoolimata minu üritusest porilompe vältida oli mu jalad koju jõudes märjad ning ei saa unustada närvipinget nähes lähenema autot, porilompi ning hundikoeraga kerjust. Mulle aitab! sellega seoses meenud mulle ka põhjus, miks ma vahepeal loobusin koju jalutamisest.
Hoolimata minu sportlikus vaimust sellel sombusel neljapäeval oli üks põhjus miks ma bussiga ei läinud ka see, et ma ei meeldi bussijuhtidele. Eelmisel nädal üks peaaegu karjus mu peale, tekitades tunde nagu ma oleksin algklassi koolijüts, kes on midagi väga valesti teinud ja peaks nüüd koju minema ja vanematele kõik ausalt ära rääkima, enne kui suurem pahandus tuleb. Kahjuks ei jätkunud mul üllatuse tõttu kodanikujulgust sellele bussijuhile midagi vastu öelda. Esiuksest ei julge ma nüüd aga mõnda aega väljuda, sest isegi kui buss need peaaegu igas peatuses avab ei pruugi need olla väljumiseks (reisijad peavad oma kohta teadma, nad peaksid läbi rahvast täis bussi ronima keskmise või äkki isegi viimase ukse juurde. Soovitav oleks alustada selle nügimisega võimalikult vara, et suuta kõikidele kümne poekotikesega kehva kuulmisega vanakesele selgeks teha, et sa tahad mööda, juhul kui tahad ikka õiges naabruskonnas välja pääseda, alati on võimalus ka teine ring sõita.)
Kokkuvõttes tuleb autosõit hoolimata bensiini kulust vaat, et odavam, eriti kui arvestada, et siis ei pea teksasid ja jopet pärast iga kandmist pesema või keemilisse viima. Samas näen ma nüüd miks palju jalakäijad kannavad talvel vaid musti riideid, sest nii jääb tänavatel ellu. Vähemalt nii kaua kui nad hämaras sõiduteele ei koperda, kuna kõnniteed on üleujutatud ning nad on oma kalipso koju unustanud.

Tegelikult teeb see paratamatus lihtsalt nalja.
Ma kirjutasin majanduskriisist luuletuse või samas võib olla lihtsalt külmutatud juurviljadest ja kadunud kaladest ning koertest, kellel on üheksa elu.

Minul on üks ja ma kavatsen seda nautida.

Minu blogi meenutab oma sagedaste sissekannetega kergelt Krossi Keisri hullu, mis mul pärast pikki katsumusi õnnestus lõpetada. Imelik, aga mulle hakkas see värk lõpuks isegi meeldima.
Tänane päev möödus siiski kegergelt vegeteerides(mida tuleb ka vahel teha) kuna tulemuslikku tööd sai ikka väga vähe tehtud.
Siiski, ma leidsin aega teha asju, mida ma muidu esmaspäeviti ei teeks.
Küpsetasin muffineid - protestiks koolisööklale, kus keelduti mulle neid müümast. Krt bürokraatia.
Ma kribasin kokku ka väikseid iseloomustusi nagu ma Laurile lubasin, küll veidi hilinenult, aga äkki kuluvad ära. Hetkel on mu siisk dilemma, kas minna üles ja otsida välja see adre, kuhu nad saata ... või saata homme.
Ma vaatasin vastukaaluks eilsele Mystic River'ile Nanny Mcphee'd- no comments.
Teele oli helistanud, tahtis vist uisutama minna. Mingi Murphey on selle asjaga, kui ma telefoni kolm korda päevas vaatan ei tehta valeühendust ka rääkimata Montoni reklaamidest, aga kui ma telefoni pooleks tunniks hääletuks unustan helistab 25 inimest.

Tänase päeva pommuudis!

I have big news for you me and my fiance are having a baby!!! so you get to be Aunt Liisi lol..


Ma arvan, et mul on hea meel... väike segadus sisemaailmas... on küll ... natuke kahju ka... aga iseenesest tore...üllatav... ootamatu.... samas nii etteaimatav... lapsed on armsad ...toredad... kool jääb pooleli, aga tal on Jesse ja pere kellele toetuda... mina ka.
Sabrinast saab suurepärane ema ja ma olen siiralt õnnelik tema üle! Kuid nii kurb kui see ka ei oleks näen ma siin umbes sama rada, mille ta vanemad valisid.(Millest ta tahtis hoiduda, kuigi ma tean, et ta neid armastab.) Esimene eluarmastus, abielluda esimesel võimalusel ja saada juhuslikult laps pärast esimest aastat ülikoolis ning jääda koduseks. Mingil hetkel tekivad pinged, kuna mees töötab mingil mõttetul töökohal, pangalaen on meeletu ja tüdrukul pole võimalust ülikooli lõpetada.
Peretülid ja võib olla isegi lahutus, lapsed kolivad "mõneks ajaks" vanavanemate juurde, kelle on õnnestunud oma majanduslikud probleemid lahendada ja suhted siluda.
Selliste perekondade võsud lubavad alati, et nemad ei lähe lahku ja nad saavad hea hariduse ja ei ela seal slummi vagunelamutes.
Ma olen näinud kui palju neid elu hammasrataste vahele jäänud inimesi on,kuidas nad elavad ja ma tean, et ma pole tegelikult midagi näinud.
Ma lihtsalt lootsin, et tal õnnestub midagi muuta ja ma nägin temas seda potentsiaali elada paremat elu. Samas pole mul mingit õigust tema valikuid kritiseerida ja ma ei tahagi seda teha. Paljud noored lapsevanemad elvad väga õnnelikult ja on oma eluga rahul. Ma väga loodan, et Sabrina ja Jesse suhe on üks neist, mis lõppeb lausega ... and they lived happily ever after.

Ice baby ....

Mingi imelik jää laotus on tabanud kogu linna ja täiesti hämmastaval kombel õnnestus mul veel ellujääda- kõigil juhtub. Pärast trenni oli vahelduse mõttes jälle täitsa mõnus olla ... kuigi ma oleks peaaegu isegi minemata jätnud. Ma diagnoosisin endal talve depressiooni. Ma ei hakka siin kohal kõiki sümptomeid kirjeldama, kuid on ilmselge, et ma töötan päikesepatareiga ning vajan päikest, kohe!!!!!

Üks otsustusvõimetu inimene on händlitav, aga kaks ... see on juba täielik kaos.

... remind me of good times that I´ve spent in the space with stars shooting by ...

I guess some things just aren´t suppose to happen...

... viimasel ajal kerkivad nad aina enam ja enam esile, mis on tõsiselt frustreeriv. No ma ikka üritan sellest üleolla, aga mõned asjad on lihtsalt nii ebaausad. Kui on 2 olulist asja, millest sa tahad/pead osa võtma umbes 3 aasta jooksul, siis muidugi peavad need toimuma ühel nädalal ja niiiiiii eri paigus, et ma pean ühe valima. Tegelikult ei pea, see valik on igasuguste kõrgemate jõudude poolt juba paika pandud, et nii hakkab olema. Samas on mul veel viimane aasta olla pulbitsevate hormoonidega teismeline, kes teeb mõtlematuid asju. No. Ma kavatsen küll minna häälega Euroopat avastama, aga see jääb juba suve ootama, karta on, et isegi mitte seda vaid järgmist, aga ma teen selle teoks:D

Tähelepanekud laiastmaailmast: Igasugu imelikud inimesed on hakanud mulle viimasel ajal igasugu imelikke asju avaldama, nii et kui te olete imelik või olete viimasel ajal mulle või minu kuuldes mingeid imelikke avaldusi teinud siis stopit now!

Segased ajad nõuavad segaseid inimesi.


The cracks in the sidewalks stay there by honey ...