Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis jõudis see postitus siia vaid tänu sellele, et late saavutas napi võidu koori üle.
Kaks latet hiljem. Täitsa inimese tunne on jälle ... keegi ei karju, et sa ei oska, või et keegi teine ei oska, aga sina oled ka nõme, sest sa siin oled ning keegi teine ei ole vaid istub kodus ja joob latet... mõnus rahulik on olla, postimehes kirjutab igasugustest halbadest asjadest ja koomikseid ei vaevunud ma isegi lugema.
Minu tervislikud eluviisid said võitu laiskusest ning ma otsustasin jala koju tulla. Halb valik.
Vingugaasid, ma oleksin kolmel korral porilompi prantsatanud(reaalne oht minu haprale luustikule), pool teed kõndisid minu ees suitsetab noor/vana/keskeas mehed – passiivne suitsetamine, hoolimata minu üritusest porilompe vältida oli mu jalad koju jõudes märjad ning ei saa unustada närvipinget nähes lähenema autot, porilompi ning hundikoeraga kerjust. Mulle aitab! sellega seoses meenud mulle ka põhjus, miks ma vahepeal loobusin koju jalutamisest.
Hoolimata minu sportlikus vaimust sellel sombusel neljapäeval oli üks põhjus miks ma bussiga ei läinud ka see, et ma ei meeldi bussijuhtidele. Eelmisel nädal üks peaaegu karjus mu peale, tekitades tunde nagu ma oleksin algklassi koolijüts, kes on midagi väga valesti teinud ja peaks nüüd koju minema ja vanematele kõik ausalt ära rääkima, enne kui suurem pahandus tuleb. Kahjuks ei jätkunud mul üllatuse tõttu kodanikujulgust sellele bussijuhile midagi vastu öelda. Esiuksest ei julge ma nüüd aga mõnda aega väljuda, sest isegi kui buss need peaaegu igas peatuses avab ei pruugi need olla väljumiseks (reisijad peavad oma kohta teadma, nad peaksid läbi rahvast täis bussi ronima keskmise või äkki isegi viimase ukse juurde. Soovitav oleks alustada selle nügimisega võimalikult vara, et suuta kõikidele kümne poekotikesega kehva kuulmisega vanakesele selgeks teha, et sa tahad mööda, juhul kui tahad ikka õiges naabruskonnas välja pääseda, alati on võimalus ka teine ring sõita.)
Kokkuvõttes tuleb autosõit hoolimata bensiini kulust vaat, et odavam, eriti kui arvestada, et siis ei pea teksasid ja jopet pärast iga kandmist pesema või keemilisse viima. Samas näen ma nüüd miks palju jalakäijad kannavad talvel vaid musti riideid, sest nii jääb tänavatel ellu. Vähemalt nii kaua kui nad hämaras sõiduteele ei koperda, kuna kõnniteed on üleujutatud ning nad on oma kalipso koju unustanud.
Tegelikult teeb see paratamatus lihtsalt nalja.
Ma kirjutasin majanduskriisist luuletuse või samas võib olla lihtsalt külmutatud juurviljadest ja kadunud kaladest ning koertest, kellel on üheksa elu.
Minul on üks ja ma kavatsen seda nautida.
Tead, Liisi, sa kirjutad täitsa hästi :) Ma enne ei teadnudki seda, kui ma su blogi avastasin, aga mulle meeldib su poste vahel lugeda :P
VastaKustuta