“Saying nothing...sometimes says the most.”

Jan Uuspõld läheb Tartusse 2

Jan Uuspõld läheb Tartusse 2 ehk Madli ja Liisi lähevad Tartusse.
Kui nüüd päris aus olla siis viimane hääletamiskogemus oli päris mõtlemapanev ning paralleele Jan Uuspõllu filmiga oli rohkem kui üks.
Taustainfona siinkohal nii palju, et kell oli natuke üle südaöö ja pärast 20min õnnestus meil Madliga kinnipidada üks auto, kus oli väga huvitav seltskond.
Juht, kes nagu Tartus selgus oli täitsa tore.
Mingi tšikk, kes läks Põltsamaal maha. (Me mõtlesime sügavalt ka maha minna.)
Vigur, kes oli auto omanik ning rääkis esimesed 20min telefonis mingi eksvangiga (Äärmiselt huvitav Väike- Maarja ossi hierarhiat tutvustav vestlus)
Sinise silmaga Janno, kellele Madli väga meeldima hakkas ei suutnud kahjuks oma suurt armastust kuidagi inimesekombel väljendada.
Siiski, hoolimata sellest seltskonnast ei kartnud ma, et keegi meid metsavahele veab ja ära ahistab, aga potensiaalne oht oli täiesti olemas, vähemalt metsavahe. Samas kui inimesel, kes sind ahistada tahab on IQ nagu kilekotil, siis ta arvatavasti ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et keegi võiks üldse nii oss olla kui see sinisesilmaga tüüp, aga näete inimene õpib kogu elu. Samas saime ilusti koju ning elu on jätkuvalt seiklus:D
+ see hääletamine jääb veidruse poolest kohta jagama ühe lehmakostüümis vennikesega, kellele oli sarnaselt Jannoga väikseid identiteedi probleeme.

...

Issand, vahel mulle tundub, et ma vaatan oma elu kõrvalt nagu seebikat. Ainult, et ma ei saa seda välja lülitada kui mulle enam ei meeldi või kanalit vahetada. Nagu halb unenägu. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei taha inimestele halvasti öelda, aga kui ma ennast ütlemata jätmise pärast halvasti tunnen, siis äkki oleks pidanud?
Ei saa ju loota, et inimesed mõtteid loevad.
Mul on vict jätkuvalt mingi talvine üksi olemise periood lihtsalt, sest igasugused rahvaüritused kohe üldse ei tõmba. Tahaks kuhugi kaugele ära, lihtsalt olla, nautida ümbrust, lund.Ma ei suuda inimeste valikutest aru saada ja nemad ei oska oma valikuid põhjendada ka, mis on kergelt häiriv. Miks olla asjade vastu lihtsalt selleks, et vastu olla? Oma energiat saab raisata asjadele, mis nagu nii ei muutu ja asjadele mida annab muuta. Ühel juhul on kasutegur 0 ja ei pea just geenius olema, et mõista selle tegevuse mõttetust. Parimal juhul suudetakse sellega vaid teistele peavalu tekitada. Samas ka see võib olla eesmärk omaette.
Võib olla on mul lihtsalt vajadus kellegagi vaielda. Kes teab.
Ma vastasin lõpuks Chloe'li kirjale. God damn ma igatsen meie salajasi keldri vestlusi Friends'ide saatel.

Muide teeks veel nii, et kes lume tellis see koristab ära ka!