It's never too late to save your day with a perfect cup of cinnamon latte

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis jõudis see postitus siia vaid tänu sellele, et late saavutas napi võidu koori üle.
Kaks latet hiljem. Täitsa inimese tunne on jälle ... keegi ei karju, et sa ei oska, või et keegi teine ei oska, aga sina oled ka nõme, sest sa siin oled ning keegi teine ei ole vaid istub kodus ja joob latet... mõnus rahulik on olla, postimehes kirjutab igasugustest halbadest asjadest ja koomikseid ei vaevunud ma isegi lugema.


Minu tervislikud eluviisid said võitu laiskusest ning ma otsustasin jala koju tulla. Halb valik.
Vingugaasid, ma oleksin kolmel korral porilompi prantsatanud(reaalne oht minu haprale luustikule), pool teed kõndisid minu ees suitsetab noor/vana/keskeas mehed – passiivne suitsetamine, hoolimata minu üritusest porilompe vältida oli mu jalad koju jõudes märjad ning ei saa unustada närvipinget nähes lähenema autot, porilompi ning hundikoeraga kerjust. Mulle aitab! sellega seoses meenud mulle ka põhjus, miks ma vahepeal loobusin koju jalutamisest.
Hoolimata minu sportlikus vaimust sellel sombusel neljapäeval oli üks põhjus miks ma bussiga ei läinud ka see, et ma ei meeldi bussijuhtidele. Eelmisel nädal üks peaaegu karjus mu peale, tekitades tunde nagu ma oleksin algklassi koolijüts, kes on midagi väga valesti teinud ja peaks nüüd koju minema ja vanematele kõik ausalt ära rääkima, enne kui suurem pahandus tuleb. Kahjuks ei jätkunud mul üllatuse tõttu kodanikujulgust sellele bussijuhile midagi vastu öelda. Esiuksest ei julge ma nüüd aga mõnda aega väljuda, sest isegi kui buss need peaaegu igas peatuses avab ei pruugi need olla väljumiseks (reisijad peavad oma kohta teadma, nad peaksid läbi rahvast täis bussi ronima keskmise või äkki isegi viimase ukse juurde. Soovitav oleks alustada selle nügimisega võimalikult vara, et suuta kõikidele kümne poekotikesega kehva kuulmisega vanakesele selgeks teha, et sa tahad mööda, juhul kui tahad ikka õiges naabruskonnas välja pääseda, alati on võimalus ka teine ring sõita.)
Kokkuvõttes tuleb autosõit hoolimata bensiini kulust vaat, et odavam, eriti kui arvestada, et siis ei pea teksasid ja jopet pärast iga kandmist pesema või keemilisse viima. Samas näen ma nüüd miks palju jalakäijad kannavad talvel vaid musti riideid, sest nii jääb tänavatel ellu. Vähemalt nii kaua kui nad hämaras sõiduteele ei koperda, kuna kõnniteed on üleujutatud ning nad on oma kalipso koju unustanud.

Tegelikult teeb see paratamatus lihtsalt nalja.
Ma kirjutasin majanduskriisist luuletuse või samas võib olla lihtsalt külmutatud juurviljadest ja kadunud kaladest ning koertest, kellel on üheksa elu.

Minul on üks ja ma kavatsen seda nautida.

Minu blogi meenutab oma sagedaste sissekannetega kergelt Krossi Keisri hullu, mis mul pärast pikki katsumusi õnnestus lõpetada. Imelik, aga mulle hakkas see värk lõpuks isegi meeldima.
Tänane päev möödus siiski kegergelt vegeteerides(mida tuleb ka vahel teha) kuna tulemuslikku tööd sai ikka väga vähe tehtud.
Siiski, ma leidsin aega teha asju, mida ma muidu esmaspäeviti ei teeks.
Küpsetasin muffineid - protestiks koolisööklale, kus keelduti mulle neid müümast. Krt bürokraatia.
Ma kribasin kokku ka väikseid iseloomustusi nagu ma Laurile lubasin, küll veidi hilinenult, aga äkki kuluvad ära. Hetkel on mu siisk dilemma, kas minna üles ja otsida välja see adre, kuhu nad saata ... või saata homme.
Ma vaatasin vastukaaluks eilsele Mystic River'ile Nanny Mcphee'd- no comments.
Teele oli helistanud, tahtis vist uisutama minna. Mingi Murphey on selle asjaga, kui ma telefoni kolm korda päevas vaatan ei tehta valeühendust ka rääkimata Montoni reklaamidest, aga kui ma telefoni pooleks tunniks hääletuks unustan helistab 25 inimest.

Tänase päeva pommuudis!

I have big news for you me and my fiance are having a baby!!! so you get to be Aunt Liisi lol..


Ma arvan, et mul on hea meel... väike segadus sisemaailmas... on küll ... natuke kahju ka... aga iseenesest tore...üllatav... ootamatu.... samas nii etteaimatav... lapsed on armsad ...toredad... kool jääb pooleli, aga tal on Jesse ja pere kellele toetuda... mina ka.
Sabrinast saab suurepärane ema ja ma olen siiralt õnnelik tema üle! Kuid nii kurb kui see ka ei oleks näen ma siin umbes sama rada, mille ta vanemad valisid.(Millest ta tahtis hoiduda, kuigi ma tean, et ta neid armastab.) Esimene eluarmastus, abielluda esimesel võimalusel ja saada juhuslikult laps pärast esimest aastat ülikoolis ning jääda koduseks. Mingil hetkel tekivad pinged, kuna mees töötab mingil mõttetul töökohal, pangalaen on meeletu ja tüdrukul pole võimalust ülikooli lõpetada.
Peretülid ja võib olla isegi lahutus, lapsed kolivad "mõneks ajaks" vanavanemate juurde, kelle on õnnestunud oma majanduslikud probleemid lahendada ja suhted siluda.
Selliste perekondade võsud lubavad alati, et nemad ei lähe lahku ja nad saavad hea hariduse ja ei ela seal slummi vagunelamutes.
Ma olen näinud kui palju neid elu hammasrataste vahele jäänud inimesi on,kuidas nad elavad ja ma tean, et ma pole tegelikult midagi näinud.
Ma lihtsalt lootsin, et tal õnnestub midagi muuta ja ma nägin temas seda potentsiaali elada paremat elu. Samas pole mul mingit õigust tema valikuid kritiseerida ja ma ei tahagi seda teha. Paljud noored lapsevanemad elvad väga õnnelikult ja on oma eluga rahul. Ma väga loodan, et Sabrina ja Jesse suhe on üks neist, mis lõppeb lausega ... and they lived happily ever after.