Kohver

Ega ma tegelikult väga ei põe ära mineku pärast, aga ma kardan juba praegu tagasi tulla. Kõik need suurepärased inimesed hajuvad kuhugi eri maailma otstesse laiali ning see, mis meid ühendas jääb kuhugi taamale.
Tõstsin kohvri alla ja pakkisin esimesed asjad ära, tundub,  et polegi vaja palju kaasa võtta, kogu mu elu mahub kohvrisse. On see nüüd hea või halb seda ma tõesti ei tea. Nirgike läheb ka terveks suveks ära ja kodus on ilmelik vaikiv rahutus. Võiks juba minna siis saaks mindud, see teadmine, et kohe- kohe ja korduv hüvasti jätmine ja siis jälle nägemine ... ma küll lubasin, et ma seekord ei kao ära ... aga see oleks nii palju lihtsam.
Aitäh, et  te mul olemas olete!

Vahepeal mulle tundus mõttetu lihtsalt inimestega kokku saada ja kohvitada ja arutada, mis kellegi elus toimunud on. Kuid täna kirjade laviinis tuhnides tundus, et kuradi tore oleks kui keegi vahel lihtsalt kirjutaks ka kirjutamise pärast, mitte ainult sellepärast, et vaja on. 

So many thing so little time. Tegin nimekirja asjadest, mis vajavad enne minu ära minekut tähelepanu ning tundub, et ka suvi  Eestisse jäädes oleks sisustatud.
Vahel mulle tundub, et  naeran ja nutan vaheldumisi ja risti vastupidi iggasugusele loogikale. Lisaks sellel sööb unetus seest. Vähemalt tõenäosus sai täna loodetavasti tehtud:D