Ega ma tegelikult väga ei põe ära mineku pärast, aga ma kardan juba praegu tagasi tulla. Kõik need suurepärased inimesed hajuvad kuhugi eri maailma otstesse laiali ning see, mis meid ühendas jääb kuhugi taamale.
Tõstsin kohvri alla ja pakkisin esimesed asjad ära, tundub, et polegi vaja palju kaasa võtta, kogu mu elu mahub kohvrisse. On see nüüd hea või halb seda ma tõesti ei tea. Nirgike läheb ka terveks suveks ära ja kodus on ilmelik vaikiv rahutus. Võiks juba minna siis saaks mindud, see teadmine, et kohe- kohe ja korduv hüvasti jätmine ja siis jälle nägemine ... ma küll lubasin, et ma seekord ei kao ära ... aga see oleks nii palju lihtsam.
Aitäh, et te mul olemas olete!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar