...

Issand, vahel mulle tundub, et ma vaatan oma elu kõrvalt nagu seebikat. Ainult, et ma ei saa seda välja lülitada kui mulle enam ei meeldi või kanalit vahetada. Nagu halb unenägu. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma ei taha inimestele halvasti öelda, aga kui ma ennast ütlemata jätmise pärast halvasti tunnen, siis äkki oleks pidanud?
Ei saa ju loota, et inimesed mõtteid loevad.
Mul on vict jätkuvalt mingi talvine üksi olemise periood lihtsalt, sest igasugused rahvaüritused kohe üldse ei tõmba. Tahaks kuhugi kaugele ära, lihtsalt olla, nautida ümbrust, lund.Ma ei suuda inimeste valikutest aru saada ja nemad ei oska oma valikuid põhjendada ka, mis on kergelt häiriv. Miks olla asjade vastu lihtsalt selleks, et vastu olla? Oma energiat saab raisata asjadele, mis nagu nii ei muutu ja asjadele mida annab muuta. Ühel juhul on kasutegur 0 ja ei pea just geenius olema, et mõista selle tegevuse mõttetust. Parimal juhul suudetakse sellega vaid teistele peavalu tekitada. Samas ka see võib olla eesmärk omaette.
Võib olla on mul lihtsalt vajadus kellegagi vaielda. Kes teab.
Ma vastasin lõpuks Chloe'li kirjale. God damn ma igatsen meie salajasi keldri vestlusi Friends'ide saatel.

Muide teeks veel nii, et kes lume tellis see koristab ära ka!