Vahel ma tõsiselt imestan, kuidas mul vedanud on. Kunagi aastate eest olid nii mõnedki asjad teistmoodi, aga ma arvan, et ka need kogemused on mingis mõttes kasuks tulnud. Siis olin ma muidugi teist meelt.
Kuid ma arvan, et just see on pannud mind uskuma positiivsesse arengusse, mõnes mõttes ka saatusesse, sest ma tean, et saab minna ainult edasi ja paremaks. Isegi kui vahel tundub, et on raske ning ainus asi, mida oodata on tagasilöök, ja kõik läheb viltu või kasvab üle pea. Mõnikord piisab ka sellest, kui keegi aitab seda koormat kanda ning ütleb, et kõik saab korda. Need on vaid sõnad, aga tihti polegi muud vaaja. Sõnadel on hämmastav jõud. Kui ma Lehte Hainsalu, mitte väga eakohast teost lugesin ja killukesi tema loomingust siis jäid mulle silma paar rida, mis kannavad ka minu kindlat seisukohta.

Öeldud teravused jäävad surmani inimeste vahele kõikuma. Seepärast püüabki ta jätta need välja ütlemata. "Mina usun pigem seda, et inimese iga avaldus peaks olema kantud armastuse vaimust. Eriti see, mida nimetatakse loominguks. Kui seda pole, on mu meelest parem jätta asi tegemata."

Kuigi ma isegi ei tea, kas keegi neist inimesetest seda värki siin üldse loeb, siis eelneva jutu juurde tagasi tulles. Ma ei pea muutuste all silmas ainult materjaalseid väärtusi, vaid just inimesi minu ümber. Neis kõigis on lihtsalt nii palju potensiaali ja innustust ning ma tunnen, kuidas nad ka mind paremaks inimeseks muudavad. Mõnikord ei olegi palju vaja, sest just mõni lihne lause, tegu või pilk näitab, et keegi tõesti hoolib ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ja tegelikult tunnen ma ennast halvasti, et mul pole kunagi piisavalt aega nende suurepäraste inimeste jaoks, aga ma loodan, et nad jõuavad oodata kuni ma õpin paremini elama.
Ma pole päris kindel, kas see oli Marques või keegi teine, kuid igatahes on ta öelnud, et tähtis pole mitte see, millist elu me oleme elanud vaid, see mida me sellest mäletame, ja kuidas seda mõistame ning edasi anname.


Päikest

-L-