Sisemine võitlus passivsusega kogu tuure. Kõik on tore ja hästi ja võiks jäädagi loetlema asju, millega ma täiega rahul olen. Aga ... siis tuleb aga. Inimene ei saagi kunagi ju sellega, mis tal on rahul olla. Muidu läheks ju igavaks ka, aga mul on see kinnikerimise tunne. Nagu arvuti enne kui kokkujookseb, et nagu saaks programmi kinni panna, aga tegelikult on juba ammu Not Response ja isegi CrtL-ALt-Del ei aita, et seda teed enam edasi minna ja tuleb kusagil mujal uuesti alustada. Samas vähemalt hetkel tundub, et majandus on rohkem minu eriala kui ma oleksin alguses arvanud. Hoolimata tõsiasjast, et ma pole puhta matemaatikaga veel algust teinud. Kohe teen. Aga enne veel teen omale ühe restardi ( loe:cappuccino :)