Kunagi ammu, kui meri oli veel põlvini ja taevas sinisem ja linnud lendasid kõrgemalt ja lapsed mängisid liival, kandis meri midagi randa. See oli õige väike, aga päris paras väikesele poisile. Ta hüüdis, ema ja isa ja vanaema, aga keegi ei läinud, neil olid tähtsad jutud.

Suured inimesed ei saa aru, miks väikesed asjad on tähtsad, neile jäävad ju suured.... ju ma vist pole veel päris suur, sest vahel ma ikka mõtlen, mis oli see väike asi selle väikese poisi  peos, mis pani ta naeratama.