Väike prints

Südamest tulev “jah” on võimalik öelda vaid siis, kui tunneme, et meil on vabadus öelda “ei”. 
  --Jesper Juul




Ja nii ongi. Igasugune surve tapab minu jaoks soovi midagi südamest teha. Samas ei ole mul arvatavasti ka kunagi võimalik, teha ainult neid asju, mida ta tahan. alati on midagi, mis tuleb ära teha. Sellisel juhul vist saabki mõjutada vaid enda suhtumis asjasse. 
Jõudsin täna jälle sellesse faasi, et ma magasin sisse (loe: ei ärganud kell 4). Tabasin natuke hilja, et kell 8 on statistika töö ning kell 11 õigekeelsus. Oh! neid armsaid komasid ja rektsioone. 
Uitasin AIESECI andmebaasis ja vaatasin lennukipileteid, selle asemel, et reaalsuses oma uurimustööd kirjutada. Tahaks ära, tahaks kuhugi kaugele kaugele. Kusjuures ma ei tea isegi miks. Kummalisel kombel olen ma õnnelik selle üle, mida ma teen, kellega ma teen ja kus ma teen. Lihtsalt mõnikord tundub, et ma teen liiga paljusid asju ning ei suuda ennast piisaval määral distsiplineerida, et kõiki asju täiega teha ja ma ei oska/taha asju poolikult teha. Samas let´s face it Ma ei jõua never ever teha kõike 100%. Kas teha? mitte teha? milleks teha? Vaatan vist õhtul uuesti Secret´i filmi ja koostan järjekordse nimekirja asjadest, mis vajavad minu tähelepanu ning tegemist.


Istun Verneris ja vaatan, kuidas lumehelbed akna taga langevad. 

"Inimesed sinu kodus," ütles väike prints, "kasvatavad viis tuhat roosi ühes aias... ja nad ei leia, mida nad otsivad..."

"Nad ei leia seda," kostsin ma.

"Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad, ühestainsast roosist või tilgast veest..." 

See on lihtsalt nii tõsi ja nii lihtne.